Omnipaque 50ml 350mg · 10 tk: pakendi infoleht

See ravim on vaid diagnostiliseks kasutamiseks. Iohexol Imax on mitteioonne kontrastaine, mida
manustatakse intravenoosselt (süstitakse veeni), intraarteriaalselt (süstitakse arteritesse) või
intratekaalse süste teel (süstitakse seljaajukanalisse- luukanal, mis kulgeb piki selgroogu).

Iohexol Imax’i kasutatakse täiskasvanutel ja lastel kardioangiograafias, arteriograafias, flebograafias
ja kompuutertomograafias (KT). Nimme-, rinna- ja kaelaosa müelograafia, basaaltsisternide
kompuutertomograafia subarahnoidaalse kontrastaine manustamisega. Artrograafia, endoskoopiline
retrograadne pankreatograafia (ERP), endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia (ERCP),
urograafia, herniograafia, hüsterosalpingograafia (HSG), sialograafia, seedetrakti uuringud ja
kehaõõnsuste visualiseerimine.

Iohexol Imax’i ei tohi kasutada
- kui olete joheksooli või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes
allergiline.
- kui teil on aktiivne hüpertüreoidisim (kilpnäärme hormoonide liigne produktsioon).

Raseduse ajal või vaagnaõõne põletike korral (naise reproduktiivorganite põletik), ei tohi teile
hüsterosalpingograafiat teostada (röntgenuuring).

Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Iohexol Imax kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Eriline ettevaatus on vajalik Iohexol Imax’iga:
Üldine teave mitteioonse monomeerse kontrastaine kohta:
- kui teil on varem esinenud jodeeritud kontrastaine manustamisel allergiat, astmat või
kõrvaltoimeid, tuleb olla ettevaatlik. Sellistel juhtudel võib kaaluda eelnevat ravi
kortikosteroididega või histamiin H1 ja H2 antagonistidega.
- Tõsiste kõrvaltoimete tekkerisk seoses jodeeritud kontrastainega on vähene. Siiski võib
jodeeritud kontrastaine põhjustada rasket allergilist reaktsiooni, mis põhjustab hingamisraskusi
või pearinglust või teisi ülitundlikkuse sümptomeid.

- Enne ja pärast kontrastaine manustamist tuleb veenduda, et hüdratsioon on piisav. See on eriti
oluline plasmarakkude vähiga, diabeediga, neerufunktsiooni kahjustusega patsientide aga ka
väikelaste (vanuses 1 kuni 5 aastat), koolilaste ja eakate puhul. Imikud (alla 1-aastased) ning
eriti vastsündinud on rohkem tundlikud elektrolüütide tasakaaluhäirete ja hemodünaamiliste
muutuste suhtes.

- Ettevaatus on vajalik ka raske südamehaigusega ja pulmonaalse hüpertensiooniga patsientide
puhul, kuna nendel võivad areneda hemodünaamilised muutused või ebanormaalne
südamerütm.

- Ägeda tserebraalse patoloogiaga, kasvajatega või epilepsia anamneesiga patsientidel on suurem
eelsoodumus insuldi, tserebrovaskulaarse infarkti tekkeks ja nad vajavad erilist hoolt. Ka
alkohoolikutel ja narkosõltlastel on suurenenud risk apopleksia ja närvisüsteemi reaktsioonide
tekkeks.

- Ennetamaks ägeda neerupuudulikkuse teket pärast kontrastaine manustamist, tuleb eriti
ettevaatlik olla eelneva neerufunktsiooni kahjustusega ja diabeediga patsientidel, kuna neid
peetakse riskirühma patsientideks.

- Riskirühma kuuluvateks peetakse ka paraproteineemiatega patsiente (müeloom ja Waldenströmi
makroglobulineemia- plasmarakkude vähk).

- Et ennetada laktatsidoosi (laktatsidoosi kuhjumine veres, mis põhjustab vere happesuse
suurenemist) riski, tuleb diabeetikutel, kes saavad metformiini, enne kontrastaine intravenoosset
või intraarteriaalset manustamist mõõta kreatiniini (aine, mis võimaldab hinnata
neerufunktsiooni) taset plasmas. Kui seerumi kreatiniini tase/neerufunktsioon on normaalne,
tuleb kontrastaine manustamise ajal metformiini kasutamine katkestada ja mitte alustada enne
48 tundi või kui neerufunktsioon/seerumi kreatiniini tase on normaalne. Kui seerumi kreatiniini
tase/neerufunktsioon on halvenenud, tuleb metformiini kasutamine katkestada ja kontrastainega
uuring edasi lükata 48 tunni võrra. Ravi metformiiniga tohib uuesti alustada vaid juhul, kui
neerufunktsioon/seerumi kreatiniini tase on taastunud. Hädajuhtudel, kui neerufunktsioon on
halvenenud või teadmata, peab arst hindama kontrastainega uuringu riski/kasu suhet ning
rakendada tuleb järgmisi ettevaatusabinõusid: metformiini kasutamine tuleb otsekohe
katkestada, patsient tuleb piisavalt hüdreerida, tuleb jälgida neerufunktsiooni, samuti tuleb
patsienti pidevalt jälgida laktatsidoosile viitavate mis tahes sümptomite tekke suhtes.

- Eriline ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel esinevad neeru- ja maksafunktsiooni
rasked häired, kuna see võib märkimisväärselt edasi lükata kontrastaine eritumist. Hemodialüüsi
patsientidele võib kontrastainet manustada radioloogilisteks protseduurideks.

- Kontrastaine süstimise ja hemodialüüsi ajaline korrelatsioon on ebavajalik.

- Jodeeritud kontrastaine manustamine võib süvendada myasthenia gravis´e (lihashaigus, mis
põhjustab nõrkust ja lihaste ebanormaalselt kiiret väsimist) sümptomeid. Feokromotsütoomiga
(neerupealise kasvaja) patsientidele, kellele teostatakse kontrastainega muid protseduure, tuleb
anda profülaktiliselt alfa-blokaatoreid, et vältida hüpertensiivset kriisi (kõrge vererõhk). Erilist
ettevaatust tuleb rakendada hüpertüreoidismiga patsientidel (kilpnäärme suurenenud aktiivsus,
mis võib põhjustada söögiisu suurenemist, kehakaalu kaotust või higistamist). Multinodulaarse
kilpnäärmega (haigus, mille korral kilpnääre suureneb, moodustades sõlmekesi) patsientidel
võib pärast kontrastaine süstimist olla risk hüpertüreoidismi tekkeks. Samuti tuleb arvestada, et
enneaegsetel imikutel, kes saavad kontrastainet, võib see põhjustada mööduvat hüpotüreoidismi
(kilpnäärme alatalitlus, mis võib põhjustada väsimust ja kehakaalu tõusu).
- Kontrastaine ekstravasatsiooni ilmneb harva ning see põhjustab paikset valu ja turset, mis
taandub tavaliselt ilma tüsistusteta. Siiski võib esineda põletikku ja kudede nekroosi (kudede
surm). Ekstravasatsiooni korral soovitatakse tavapärase meetmena kahjustatud koha ülestõstmist
ja jahutamist. Suletusrõhu-sündroomi korral võib olla vajalik kirurgiline dekompressioon.

- Uuringuprotseduuri ajal või vahetult pärast seda võib teil tekkida lühiajaline ajutalitluse häire,
mida nimetatakse entsefalopaatiaks. Kui te märkate mõnda selle seisundiga seotud sümptomit,
mida on kirjeldatud lõigus 4, teatage sellest kohe oma arstile.

Muud ravimid ja Iohexol Imax
Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid
ravimeid.

- Jodeeritud kontrastaine kasutamine võib põhjustada mööduvat neerufunktsiooni kahjustust ning
see võib soodustada laktatsidoosi teket metformiini võtvatel diabeetikutel (vt „Hoiatused ja
ettevaatusabinõud“).
- Eelnevat interleukiin-2 ravi on seostatud hilisreaktsioonide (gripilaadsed sümptomid või
nahareaktsioonid) suurenenud tekkeriskiga.
- Kõik jodeeritud kontrastained võivad mõjutada kilpnäärme uuringute testide tulemusi (kilpnäärme
funktsiooni uuringud), kuna kilpnäärme joodi siduv võime võib olla vähenenud mitme nädala
jooksul.
- Kontrastaine suured kontsentratsioonid seerumis ja uriinis võivad mõjutada bilirubiini, valkude
või anorgaaniliste ainete (nt raud, vask, kaltsium ja fosfaat) laboratoorsete testide tulemusi.
Seetõttu ei tohi nende ainete sisaldust hinnata uuringupäeval.
- Beetablokaatorid võivad suurendada hingamisraskuste tekkeriski ja häirida Iohexol Imax’ist
tingitud raskete allergiliste reaktsioonide ravi.

Iohexol Imax koos toidu ja joogiga
Abdominaalse angiograafia ja urograafia korral on tulemus parem, kui soolestik on tühi ja ei esine
gaase. Seega tuleb 24 tundi enne uurigut vältida kõhupuhitust tekitavaid toiduaineid, eriti köögiviljad,
salatid, puuviljad, pruun või värskelt küpsetatud leib ning igasugused toored köögiviljad.

Rasedus ja imetamine
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi
kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Röntgenkiirgust tuleb raseduse ajal vältida ning röntgenuuringust (kontrastainega või ilma) saadava
kasu ja riski suhet tuleb hoolikalt kaaluda. Seega, seda ravimit ei tohi raseduse ajal kasutada, välja
arvatud juhul, kui kasu kaalub üles riski ja arst peab seda hädavajalikuks.

Pärast kontrastainega radioloogilist uuringut võib rinnaga toitmist jätkata tavapäraselt.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Autojuhtimine või masinate käsitsemine ei ole soovitatav 24 tunni jooksul pärast intratekaalset
protseduuri.

Iohexol IMAX sisaldab naatriumi
Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes milliliitris, see tähendab põhimõtteliselt
“naatriumivaba”.

Kasutage seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel,
pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Teie arst määrab teile õige annuse.
Uuring tuleb teostada nii, et patsient on söömata olekus, kuid peab olema piisavalt hüdreeritud.

Päev enne uuringut tohib viimase eine süüa õhtul enne kella 6. Lisaks võib olla vajalik võtta uuringule
eelneval õhtul lahtistit.
Siiski on imikutele ja lastele pikaajaline söömata olek ja lahtisti manustamine vastunäidustatud.

Iohexol Imax’i manustatakse intravenoosselt, intraarteriaalselt, intratekaalselt või kehaõõnde.

Kui te kasutate Iohexol Imax’i rohkem, kui ette nähtud
Üledoseerimise juhtudel peab teie arst korrigeerima vee ja elektrolüütide tasakaalu. Neerufunktsiooni
tuleb jälgida järgneva kolme päeva jooksul. Vajaduse korral võib liigse koguse kontrastaine
eemaldamiseks kasutada hemodialüüsi. Spetsiifilist antidooti ei ole.

Kui te unustate Iohexol Imax’i kasutada
Ärge manustage kahekordset annust, kui eelmine annus jäi manustamata.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui teil tekib haiglas või polikliinikus joheksooli manustamisel allergiline reaktsioon, öelge seda
otsekohe arstile. Nendeks nähtudeks võivad olla:
• hingeldus, hingamisraskused või pigistustunne või valu rinnus
• nahalööve, sõlmekesed, sügelevad laigud, villid nahal ja suus või muud allergilised reaktsioonid
• näo turse
• pearinglus või minestustunne (seda põhjustab madal vererõhk)
• rasked nahareaktsioonid, sealhulgas potentsiaalselt eluohtlikud nahalööbed (Stevensi-Johnsoni
sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs), mis ilmnevad esialgu kehatüvel punetavate piiritletud
laikudena või ümarate ringidena, mille keskel on tihti villid.
Lisaks võivad ilmneda nähud, nagu haavandid suus, kurgus, ninas, suguelunditel ja konjunktiviit
(punased ja paistes silmad). Nende potentsiaalselt eluohtlike nahalöövetega võivad sageli kaasneda
gripitaolised sümptomid. Lööve võib progresseeruda laiaulatusliku villilise lööbeni või naha
mahakoorumiseni. Kui teil on tekkinud seoses joheksooli kasutamisega Stevensi-Johnsoni sündroom
või toksiline epidermaalne nekrolüüs, ei tohi teile enam joheksooli kunagi manustada.
Ülalmainitud kõrvaltoimed võivad ilmneda mõne tunni või isegi mõne päeva jooksul pärast joheksooli
manustamist. Kui mõni nendest kõrvaltoimetest ilmneb pärast haiglast või polikliinikust lahkumist,
pöörduge kohe uuesti lähima haigla erakorralise ravi osakonda.
Muud kõrvaltoimed, mis teil võivad tekkida, on loetletud allpool; need sõltuvad sellest, kuidas või
milleks teile joheksooli manustati. Küsige oma arstilt, kui te ei ole kindel, kuidas teile joheksooli
manustati.

Üldine
(kehtib joheksooli kõikide kasutusviiside kohta)

Sage: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 100-st
• kuumatunne

Aeg-ajalt: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 1000-st
• iiveldus

Harv: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 10 000-st
• allergilised (ülitundlikkus) reaktsioonid
• madal südame löögisagedus
• peavalu, oksendamine, palavik

Väga harv: mõjutab vähem kui 1 kasutajat 10 000-st
• ajutised maitsetundlikkuse muutused
• kõrge või madal vererõhk, värisemine (külmavärinad)
• kõhulahtisus, valu kõhupiirkonnas

Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel
• allergiline reaktsioon, sealhulgas tõsine allergiline reaktsioon, mis võib viia šokini või minestuseni,
vt allergilisi reaktsioone ülevaltpoolt teiste nähtude alt
• süljenäärmete paistetus ja hellus (valu)

Pärast süstet arterisse või veeni

Aeg-ajalt: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 1000-st
• valu ja ebamugavustunne

Harv: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 10 000-st
• kõhulahtisus
• ebaregulaarne südamerütm
• neeruprobleemid
• köha, palavik, üldine ebamugavustunne
• pearinglus

Väga harv: mõjutab vähem kui 1 kasutajat 10 000-st
• krambihood (tõmblused), teadvuse hägustumine, tundlikkushäired (nt puutetundlikkus), värisemine
• nahaõhetus
• hingamisraskused, sealhulgas tõsised hingamisraskused vedeliku tõttu teie kopsudes
• lühiajalised ajukahjustused (entsefalopaatia), sealhulgas lühiajaline mälukaotus, kooma ja stuupor
(„unisusseisund“), müokardiinfarkt

Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel
• rasked nahareaktsioonid
• segasuse tunne, desorientatsioon
• üliaktiivne kilpnääre (kilpnäärmehormoonide kõrge tase veres, mis põhjustab erinevaid sümptomeid,
nt kiire südamerütm, higistamine, ärevus), lühiajaline kilpnäärme alatalitlus (kilpnäärme funktsiooni
häire, mis hiljem taastub. Tavaliselt ei esine mingeid sümptomeid)
• ajutised liikumisraskused
• kõnehäired, sealhulgas afaasia (võimetus rääkida), düsartria (raskused sõnu hääldada)
• lühiajaline pimedus (tunnid kuni mõni päev), lühiajaline kuulmisekadu
• valu rinnus, südameprobleemid, sealhulgas südameseiskus
• pigistustunne rinnus või hingamisraskused, kõhunäärmepõletiku halvenemine (kõhu taga olev
organ), mis põhjustab kõhuvalu, mis tugevneb söömise tagajärjel
• valu ja turse veenides, verehüübed (tromboos)
• liigesevalu, süstekoha reaktsioon, seljavalu
• astma atakk
• psoriaasi süvenemine

Pärast süstet seljaajusse

Väga sage: mõjutab rohkem kui 1 kasutajat 10-st
• peavalu (võib olla tõsine ja püsiv)

Sage: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 100-st
• iiveldus, oksendamine

Aeg-ajalt: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 1000-st
• aju ja seljaaju ümbritsevate membraanide põletik

Harv: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 10 000-st
• krambihood (tõmblused), pearinglus, kõhulahtisus
• valu kätes või jalgades, kaelavalu

Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel
• aju elektrilise aktiivsuse häired elektroentsefalograafilise uuringu käigus
• ereda valguse talumatus, kaelajäikus
• ajutised liikumisraskused, segasuse seisund
• tundlikkuse häired (nt puudutus), lühiajaline pimedus (tunnid kuni mõni päev), lühiajaline
kuulmisekadu
• surinatunne, lihaste kontraktsioonid (spasmid), süstekoha reaktsioon
• ajutised ajutalitluse häired (entsefalopaatia), mis võivad põhjustada segasusseisundit,
hallutsinatsioone, nägemishäireid, nägemise kadu, krampe, koordinatsioonikadu, ühe kehapoole
liikumatust, kõnehäireid ja teadvuskadu.

Pärast kasutamist kehaõõntes (nagu emakas ja munajuhad, sapipõis ja kõhunääre või song)

Väga sage: mõjutab rohkem kui 1 kasutajat 10-st
• valu kõhupiirkonnas

Sage: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 100-st
• kõhunäärmepõletik (kõhu taga asuv organ), mis põhjustab kõhuvalu, mis tugevneb söömise tagajärjel
• laborianalüüsil tuvastatud kõhunäärme hormoonide tootmise häire

Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel
• valu

Pärast süstet liigestesse

Väga sage: mõjutab rohkem kui 1 kasutajat 10-st
• valu kohas, kuhu süstiti

Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel
• liigestepõletik

Pärast suukaudset manustamist

Väga sage: mõjutab rohkem kui 1 kasutajat 10-st
• kõhulahtisus

Sage: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 100-st
• iiveldus, oksendamine

Aeg-ajalt: mõjutab 1 kuni 10 kasutajat 1000-st
• valu kõhupiirkonnas

Täiendavad kõrvaltoimed lastel ja noorukitel
Enneaegsetel imikutel, vastsündinutel ja teistel lastel on teatatud lühiajalisest kilpnäärme alatalitlusest
(mööduv hüpotüreoidism). Enneaegsed imikud on eriti tundlikud joodi toime suhtes. Pärast
kontrastaine manustamist rasedale naisele tuleb vastsündinul kontrollida kilpnäärme funktsiooni
esimese elunädala jooksul. Soovitav on kilpnäärme funktsioonide korduv testimine 2…6-l elunädalal,
eriti madala sünnikaaluga või enneaegsetel vastsündinutel.

Kõrvaltoimetest teatamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega.
Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise
teatada www.ravimiamet.ee kaudu.
Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida välispakendis, valguse eest kaitstult.
Hoida röntgenkiirguse eest kaitstult.
Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast „EXP“.
Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Kontrastaine tuleb tõmmata varustusega seotud süstlasse või infusioonipudelisse ainult vahetult enne
uuringut.
Kontrastainet sisaldavad viaalid on mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks.
Uuringu jooksul kasutamata jäänud kontrastaine tuleb hävitada.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada
ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

Mida Iohexol Imax sisaldab
- Toimeaine on joheksool.
- Teised koostisosad on: trometamool, naatriumkaltsiumedetaat, vesinikkloriidhape,
naatriumhüdroksiid, süstevesi.

Kuidas Iohexol Imax välja näeb ja pakendi sisu
Iohexol Imax süstelahus on saadaval kahes kontsentratsioonis:
Iohexol Imax 647 mg/ml, süstelahus: I tüüpi klaasist viaal, 50 ml, 100 ml, 200 ml ja 500 ml.
Iohexol Imax 755 mg/ml, süstelahus: I tüüpi klaasist viaal, 50 ml, 100 ml, 200 ml ja 500 ml.

50 ml, 100 ml, 200 ml: viaalid on pakendatud 10 kaupa.
500 ml: viaalid on pakendatud 5 või 10 kaupa.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja
IMAX Diagnostic Imaging Limited
Cube Building, Room 136
Monahan Road
Cork T12H1XY
Iirimaa

Tootjad
Sanochemia Pharmazeutika GmbH
Landegger Straꞵe 7,
2491 Neufeld an der Leitha
Austria

Imax Diagnostic Imaging Limited
Cube Building, Room 136
Monahan Road
Cork T12H1XY
Iirimaa

Infoleht on viimati uuendatud novembris 2025.

TEAVE TERVISHOIUTÖÖTAJATELE
Järgmine teave on ainult tervishoiutöötajatele:

Erihoiatused
- Jodeeritud kontrastaine võib provotseerida anafülaktoidseid reaktsioone või teisi ülitundlikkuse
reaktsioone. Juhul kui peaks ilmnema tõsine reaktsioon, peab eelnevalt olema valmis
tegutsemisplaan vajalike ravimite ja varustusega koheseks ravi alustamiseks. Kogu
röntgeniprotseduuri ajal on soovitatav kasutada kanüüli või kateetrit kiire intravenoosse ligipääsu
saamiseks.
- Mitteioonsel kontrastainel on väiksem toime in vitro koagulatsioonile kui ioonsel kontrastainel.
Vaskulaarse kateteriseerimise protseduuril tuleb pöörata hoolikalt tähelepanu angiograafilisele
tehnikale ja loputada kateetrit sageli (nt hepariniseeritud soolalahuses), et minimeerida
protseduuriga seotud tromboosi ja emboolia riski.

Ennetavad meetmed on:
- Kõrge riskiga patsientide identifitseerimine.
- Piisava hüdratsiooni tagamine. Vajadusel alustada intravenoosset infusiooni enne protseduuri ja
jätkata kuni kontrastaine on neerude kaudu eritunud.
- Vältida lisakoormust neerudele, nt mitte manustada nefrotoksilisi ravimeid, suukaudseid
kolestürograafilisi preparaate, arterite klemmimise, neeruarteri angioplastika või suurema
kirurgilise protseduuri vältimine kuni kontrastaine on eritunud.
- Kontrastainega kordusuuringu edasilükkamine, kuni neerufunktsioon taastub uuringu-eelsele
tasemele.

Jälgimisaeg
Pärast viimast süstimist tuleb patsienti hoolikalt jälgida vähemalt 30 minuti jooksul, sest enamik
rasketest reaktsioonidest tekib selle aja jooksul. Samas võivad reaktsioonid ilmneda ka hiljem.

Intratekaalne kasutamine:
Pärast müelograafiat peab patsient lamama tund aega pea ja rindkere tõstetud 20° nurga all. Pärast
seda võib patsient ettevaatlikult ringi kõndida, kuid allapoole kummardamist tuleb vältida. Jäädes
voodisse, tuleb pea ja rindkere hoida kõrgemas asendis esimesed 6 tundi. Patsiente, kellel on madal
krambilävi, tuleb selle aja jooksul jälgida. Ambulatoorne patsient ei tohiks jääda üksi esimese 24 tunni
jooksul.

Kasutamine

Üldine teave
Iohexol Imax lahus tuleb tõmmata varustusega seotud süstlasse või infusioonipudelisse ainult vahetult
enne uuringut. Kummikorke ei tohi läbistada rohkem kui üks kord. Kummikorgi läbistamiseks ja
kontrastaine väljatõmbamiseks soovitatakse kasutada pikka kanüüli maksimaalse diameetriga 18G.
Uuringu jooksul kasutamata jäänud kontrastaine tuleb hävitada.

Vedeliku ja elektrolüütide tasakaal tuleb eelnevalt korrigeerida, eriti on see oluline patsientide puhul,
kellel on soodumus dehüdratsiooni tekkeks.
Kogemused näitavad, et väljendunud seisundid, nagu erutus, ärevus ja valu, võivad põhjustada
kõrvaltoimeid või võimendada kontrastainega seotud reaktsioone. Selliseid reaktsioone on võimalik
vältida, hoides patsiendi rahulikuna ja kasutada vastavaid ravimeid.
Erandjuhtudel võib eriti närvilistele patsientidele manustada rahustina lihasesse 0,2 g fenobarbitaali.
Profülaktiline toime kestab ligikaudu 8…12 tundi. Kui kasutatakse peenikesi punktsiooninõelu, ei ole
kohalik tuimestus vajalik. Kui manustatakse antiemeetikume, ei tohi neil olla neuroleptilist toimet.
Pärast subarahnoidaalse piirkonna, eriti selle kõrgemate osade, uurimist, tuleb kontrastainel lasta
valguda nimmepiirkonda nii palju kui võimalik; selleks tuleb patsienti hoida istuvas asendis paari
minuti jooksul. Pärast seda peab patsient puhkama voodis vähemalt 24 tundi; esimesed 6 tundi tuleb
hoida keha horisontaalses asendis ja voodipeats peaks olema tõstetud 15° nurga all.

Patsiente, kellel kahtlustatakse alanenud krambiläve, tuleb hoolikalt jälgida 8 tundi.
Kontrastaine intravaskulaarne manustamine tuleb võimalusel teostada nii, et patsient lamab. Pärast
manustamist tuleb patsienti hoolikalt jälgida vähemalt 30 minuti jooksul, kuna kogemused näitavad, et
just sellel ajal ilmnevad kõige tõsisemad kõrvaltoimed.
Kogemused näitavad, et kontrastaine on paremini talutav, kui see on soojendatud kehatemperatuurini.
Abdominaalse angiograafia ja urograafia korral on tulemus parem, kui sooled on tühjad ja ei esine
gaase.

Mitteioonsel kontrastainel on omadus, et see mõjutab väga vähe normaalsed füsioloogilisi
funktsioone. Selle tõttu on mitteioonsel kontrastainel väiksem toime in vitro koagulatsioonile kui
ioonsel kontrastainel.
Et minimeerida protseduuriga seotud tromboosi ja emboolia riski, peab vere ja kontrastaine kontakt
olema nii lühike kui võimalik, hoolikat tähelepanu tuleb pöörata angiograafilisele tehnikale ning
kateetrit tuleb sageli loputada soolalahuses (vajadusel lisada hepariini).

Annustamine ja manustamisviis
Annustamist tuleb kohandada sõltuvalt kasutusalast vastavalt järgmistele juhistele:

Täiskasvanud

Juhised intravenoosseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused
Urograafia 300 mgI/ml või 50...80 ml
350 mgI/ml 50...80 ml
Flebograafia 300 mgI/ml 20...100 ml/jalg
Digitaalne 300 mgI/ml või 30...60 ml kiirus: 8...12 ml sekundis
subtraktsioonangiograafia 350 mgI/ml 30...60 ml küünarvarreveeni;
10...20 ml sekundis
õõnesveeni
Kompuutertomograafia 300 mgI/ml või 1...2 ml/kg kehakaalu manustatakse
(KAT/KT) 350 mgI/ml kohta intravenoosselt süstena
1...1,5 ml/kg või infusioonina 2 kuni 6
kehakaalu kohta minuti jooksul

Intravenoosne urograafia
Kuna Iohexol Imax’il on vaid minimaalne osmodiureetiline toime, saavutatakse uriinis kõrge
kontrastaine kontsentratsioon, mille tulemusena tekib tugev kontrast neeruvaagnas ja neerukarikates.
Normaalkaaluga täiskasvanud patsientidele tuleb manustada vähemalt 50 ml Iohexol Imax’i
647 mg/ml/755 mg/ml juhul kui on vajalik ka ureetra piisav täitumine. Annust võib suurendada kui see
on teatud tingimustel vajalik.

Aeg pildi saavutamiseks
Manustades 50 ml Iohexol Imax’it 647 mg/ml/755 mg/ml 1…2 minuti jooksul, muutub neerude
parenhüüm väga läbipaistvaks tavaliselt 3…5 minuti jooksul ning neeruvaagen ja kuseteed ligikaudu
8…15 minuti jooksul pärast manustamise algust. Esimene ajapunkt tuleb valida noorematele
patsientidele ja teine vanematele patsientidele.
Imikutel ja väikelastel on soovitatav teha esimene pilt kõige varem 2…3 minutit pärast kontrastaine
manustamist.
Halva kontrasti tõttu võib olla vajalik teha pilt hiljem.

Intravenoosne digitaalne subtraktsioonangiograafia (digital subtraction angiography, DSA)
Suurte veresoonte, pulmonaalarterite, kaela-, pea, neerude ja jäsemete arterite suure kontrastsuse
saamiseks on soovitatav manustada intravenoosselt boolusena 30…60 ml Iohexol Imax’i 647 mg/ml/
755 mg/ml. Ajavahemikku, mille jooksul kontrastaine on kontaktis veenide seintega, saab vähendada
süstides kohe pärast kontrastaine manustamist 20…40 ml isotoonilist naatriumkloriidi lahust
boolussüstena.

Kompuutertomograafia (KT)

Peaaju KT
Iohexol Imax on näidustatud kontrastsuse suurendamiseks kasvajate ja vigastuste diagnoosimisel
peaaju kompuutertomograafia abil. Tavaliselt manustatakse intravenoosse süste või infusioonina 2…6
minuti jooksul.

Skaneeringu alustamine (Registreerimine)

Minutit pärast manustamise lõpetamist
Arteriovenoossed väärarengud, aneurüsmid ja Otsekohe või kuni 5 minutit
muud patoloogilised protsessid.
Suure verevarustusega kasvajad Kuni 5 minutit või veidi hiljem
Halva verevarustusega kahjustused 10 kuni 15 minutit

Erinevused ajas sõltuvad kontrastaine maksimaalse kontsentratsiooni saavutamisest veres vahetult
pärast manustamist ning maksimaalse plasmakontsentratsiooni erinevatest aegadest vastavates
patoloogiliselt mõjutatud kudedes.
Soovitatav on 100 ml manustamine kahes osas (50 ml ligikaudu 3 minuti jooksul ja ülejäänud
ligikaudu 7 minuti jooksul) kasutades aeglast varustust, kuna selle tagajärjel tekib veres suhteliselt
püsiv tase, kuid mitte maksimaalne. Uuringut tuleb alustada pärast esimese osa manustamist.

Kogu keha KT
Kogu keha KT korral sõltub vajaliku kontrastaine annus ja manustamise kiirus uuritavatest organitest,
diagnoositavast probleemist ja eriti kasutatava seadme uuringu tegemiseks ja pildi rekonstrueerimiseks
vajaminevast ajast.

Juhised intraarteriaalseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused
Arteriograafiad
aordikaar 300 mgI/ml 30...40 ml/süst
selektiivne aju 300 mgI/ml 5...10 ml/süst
aortograafia 350 mgI/ml 40...60 ml/süst
reiearter 300 mgI/ml või 30...50 ml/süst
350 mgI/ml
muud 300 mgI/ml olenevalt uuringu tüübist
Kardioangiograafia
vasak vatsake või aort 350 mgI/ml 30...60 ml/süst
selektiivne koronaarne 350 mgI/ml 4...8 ml/süst
arteriograafia
Digitaalne subtraktsioon 300 mgI/ml 1...15 ml/süst
angiograafia (DSA)

Intraarteriaalne DSA
Intraarteriaalse digitaalse subtraktsioonangiograafia puhul on vajalik kasutada joodi madalamaid
annuseid ja mahte võrreldes intravenoosse kasutamisega. Mida selektiivsem angiograafia on, seda
väiksem võib olla kontrastaine annus. Seetõttu on see meetod soovitatav neerupuudulikkusega
patsientidele. Konventsionaalses angiograafias kasutatava booluse kontsentratsiooni, mahu ja kiiruse
väärtusi võib vähendada intraarteriaalse DSA korral.

Juhised intratekaalseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused
Kaelaosa müelograafia 300 mgI/ml 8...10 ml
Rindkere müelograafia 300 mgI/ml 8...10 ml

Müelograafia
Kontrastaine kontsentratsioon ja maht sõltuvad ka röntgeniaparatuurist. Kui varustus võimaldab pilte
teha kõikides vajalikes projektsioonides ilma, et patsient peaks asendit vahetama ja võimaldab
instillatsiooni fluoroskoopia kontrolli all, on piisav kasutada igas ette antud vahemikus joodi
madalamaid annuseid ja mahte. Suuremate kontsentratsioonide kasutamine on näidustatud, kui
müelograafia korral on vajalik patsiendi asendi muutmine, kuna turbulentsi tulemusel lahjeneb
kontrastaine kiiremini ja võib seetõttu halvendada täpsust.
Üldiste standarditena kasutatakse järgmisi annustamissoovitusi. Kahtluse korral tuleks kasutada pigem
suuremat kontsentratsiooni kui suuremat mahtu.

Täpsemate piltide saamiseks võib kasutada suuremat kontsentratsiooni, kuid subarahnoidaalsesse
piirkonda ei soovitata kasutada lahuseid kontsentratsiooniga üle 300 mgI/ml. Selles piirkonnas ei
tohiks koguannus ületada 3 g joodi (so. 10 ml lahust, mis sisaldab 300 mgI/ml).

Tähelepanu:
Mida rohkem patsient liigub või pingutab pärast manustamist, seda kiiremini seguneb kontrastaine
teiste kehapiirkondade vedelikega. Selle tulemusena väheneb kontrastaine tihedus kiiremini kui
tavaliselt.

Juhised kehaõõntes kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused
Artrograafia 300 mgI/ml või 5...15 ml
350 mgI/ml 5...10 ml
Hüsterosalpingograafia 300 mg I/ml 15...25 ml
Sialograafia 300 mg I/ml 0,5...2 ml
Seedetrakti uuringud 300 mgI/ml 10...20 ml
või 350 mgI/ml 10...20 ml

Lapsed

Juhised intravenoosseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused
Urograafia Üldiselt ei ole vajalik
Lapsed (< 7 kg) 300 mgI/ml 3 ml/kg kehakaalu manustada rohkem kui
kohta 1,2 g joodi/kg kehakaalu
Lapsed (> 7 kg) 300 mgI/ml 2 ml/kg kehakaalu kohta vastsündinutele;
kohta 1 g joodi/kg kehakaalu kohta
imikutele
ja 0,5 g joodi/kg kehakaalu
kohta väikelastele
Kompuutertomograafia 300 mgI/ml 1...2 ml/kg
(KT) kehakaalu kohta

Intravenoosne urograafia
Kuna laste neerude ebaküpsed nefronid on füsioloogiliselt madala kontsentratsioonivõimega, on
vajalik oluliselt suurema kontsentratsiooniga kontrastaine manustamine.
Juhised intraarteriaalseks kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused
Kardioangiograafia 300 mgI/ml Sõltuvalt vanusest, (maksim. 8 ml/kg
või 350 mgI/ml kehakaalust ja patoloogiast kehakaalu kohta)

Juhised kehaõõntes kasutamiseks:

Näidustus Kontsentratsioon Kogus Märkused
Seedetrakti uuringud 300 mgI/ml 5 ml/kg kehakaalu kohta

Üleannustamine
Prekliinilistel andmetel on joheksooli taluvus hea ja tavapärase intravaskulaarse kasutamise korral ei
ole kindlat maksimumannust määratud. Sümptomaatiline üledoseerimine on ebatõenäoline normaalse
neerufunktsiooniga patsiendi puhul, kui talle pole manustatud üle 2000 mg I kehakaalu kilogrammi
kohta lühikese aja jooksul. Protseduuri pikkuse jälgimine on oluline, et arvestada neerude kontrastaine
taluvust (t½ on 2 tundi). Juhuslik üledoseerimine on tõenäolisem laste keeruliste angiograafiliste
protseduuride puhul, eriti kui süstitakse suuri koguseid kõrge kontsentratsiooniga.

Juhised kontrastainega seotud õnnetusjuhtumite raviks
Juhul kui kontrastaine manustamise ajal peaksid ilmnema komplikatsioonid, on väga oluline, et kiireks
tegutsemiseks oleksid saadaval kõik esmaabivahendid ja kogenud personal.

Soovitatakse rakendada järgmist protseduuri:
Suures annuses lahustuva kortikostreoidi intravenoosne süstimine, nt naatrium-6-
alfametüülprednisoloon-naatriumhemisuktsinaat järgmises annuses:
Igal juhul, kohene 500 mg (250 mg alla 4-aastastele lastele) süstimine 2 või 3 minuti jooksul.
Eluohtliku seisundi puhul tuleb annust suurendada järgmise 3 kuni 5 minuti jooksul koguannuseni 30
mg/kg kehakaalu kohta (nt 70 kg kaaluva patsiendi puhul on koguannus 2000 mg).
Kanüül või kateeter soovitatakse jätta veeni, et tagada vajadusel kiire ligipääs vaskulaarsüsteemi.
Mõned arstid eelistavad taastada vedelikumahu (vt tsirkulatoorne puudulikkus ja šokk (kollaps)) enne
või samaaegselt kortikosteroidide manustamisega.
Lisahapnik, vajadusel kunstlik hingamine.
Meetmed, mida sel juhul rakendada, sõltuvad esmaste sümptomite arenemisest, samuti tuleb arvesse
võtta, et soovitatud ravimite annused kohalduvad ainult täiskasvanute puhul ja seega tuleks lastel neid
kohandada, vastavalt vanusele.

Tsirkulatoorne puudulikkus ja šokk (kollaps):
Patsient tuleb koheselt panna šoki asendisse (pea allapoole ning käed ja jalad ülespoole). Perifeerse
toimega veresoonkonnale mõjuvate ravimite aeglane süstimine veeni. Veremahu taastamine
analoogiga.
Noradrenaliini infusioon, 5 mg 500 ml-s lahuses (nt isotooniline naatriumkloriidi lahus), annus
kohandada vastavalt soovitud toimele, ligikaudu 10…20 tilka minutis. Pulsi ja vererõhu pidev
kontroll.

Südame seiskus (asüstoolne):
Tugev kompessioon rindkerele rinnaku keskele, millele järgneb järsk intensiivsuse langus. Kui see
ebaõnnestub, tuleb koheselt lisaks teha südamemassaaži ja kunstlikku hingamist (suust-suhu
hingamine, hüperbaarne hapnikuravi, võimalusel endotrahheaalne intubatsioon). 0,5 mg ortsiprenaliini
intrakardiaalselt, südamestimulaator. Pärast spontaansete, kuid nõrkade südamekontraktsioonide
ilmnemist, tuleb intravenoosselt manustada 0,5…1g (50…100 ml 10%-list lahust) kaltsiumglükonaati.
Kaltsiumiga tuleb olla ettevaatlik südameglükosiidide kasutamisel.

Ventrikulaane fibrillatsioon:
Koheselt rindkereväline südamemassaaž ja kunslik hingamine. Defibrillatsioon südame
defibrillaatoriga: vajadusel korrata. Kui see ebaõnnestub või kui defibrillaator ei ole saadaval, tuleb
intrakardiaalselt manustada 0,5 mg prokaiinamiidi.

Hüpokseemilise atsidoosi profülaktikaks, mis sageli ilmneb südameseiskumisel või ventrikulaarse
fibrillatsiooni korral, tuleb intravenoosselt manustada naatriumvesinikkarbonaadi lahust (nt 50 ml
8,4%-list (1mEq/ml)) iga 5…10 minuti järel.
Vere pH kontroll.

Kopsuturse:
Mittehemorraagiline vere laskmine läbi sfügmomanomeetri manseti. Täiskasvanutel võib võimalusel
lasta aadrit. Kiiretoimeline diureetikum intravenoosselt ja täiskasvanutel 100 ml 40%-list
glükoosilahust, et tekitada osmodiureesi.

Kui patsienti ei ole veel uuritud, teostage kiire uuring kasutades sobivaid glükosiide (nt täiskasvanutel
1/8…¼ mg strofantiini intravenoosselt (hoolikas tuleb olla mitraalstenoosi osas)). Rõhu all hingamine,
kuid mitte šoki korral.

Tserebraalsed sümptomid:
Rahutus korral manustada trankvillisaatorit (nt diasepaami) intramuskulaarselt või aeglaselt veeni;
tõsise ärevuse korral neuroleptikume, võimalusel kombinatsioonis 50 mg intragluteaalse
prometasiiniga. Orgaanilise päritoluga ajukrampide korral manustada 0,2…0,4 g (i.m) fenobarbitaali;
raskete krambihoogude korral (epilepsia), manustada intravenoosselt lühitoimelist narkootikumi.

Allergia sümptomid:
Raske lööbe korral tuleb lisaks kortikosteroididele manustada aeglaselt intravenoosselt antihistamiine
ja võimalusel ka kaltsiumipreparaati (kaltsiumiga tuleb olla ettevaatlik südameglükosiidide
manustamisel).
Astmahoo raviks tuleb väga aeglaselt intravenoosselt manustada teofülliini sisaldavat ravimit ja
vajadusel 0,5 mg ortsiprenaliini samuti väga aeglaselt intravenoosselt; kõriturse korral tuleb aeglaselt
intravenoosselt manustada antihistamiini (nt 50 mg prometasiini). Kui esineb ülemiste hingamisteede
takistus, võib olla vajalik trahheotoomia.